Surmtõsiselt kõnnib Maarja esimest korda võõra korteri elutuppa ning võtab istet sealsamas pehmel diivanil, kus Toomas kõigest mõned tunnid tagasi oli Cathreeni k******d.
Värvilised kalad suures akvaariumis on kas hilisest ajast või lihtsalt hämarusest kuidagi eriti loiuks jäänud, nad lasevad magedal veel end põhjast tõusvate õhumullideni kanda, seejärel aga, korraks hapnikku hinganud, vajuvad aeglaselt ja uimi liigutamata tagasi põhja, et mõne aja pärast samamoodi järgmisele ringile minna.
Muusikakanali, mis ülbest neiust jäetuna praeguseni mängis, vahetab Maarja õrn puudutus numbritejorus järgmise, moekanali vastu, selle on hilisõhtusele ajale kohaselt vallutanud pesumodellid. Tähelepanelikult jälgivad ohtra värvikihiga kaetud silmad kitsal poodiumil kõndivaid piitspeenikesi modelle, kellest suurem osa on sarnaselt akvaariumis ringiratast ulpivate kirevate kaladega juba mitmendat korda oma kehavõlusid tutvustamas. Vahe on ainult selles, et kui liikuvatel kaladel tuleb üksnes sellesama aastatega kujunenud kirjut tooni kestaga leppida, siis modellidel telekas on igal uuel ringil järjest võluvam pesukollektsioon välja pakkuda.
Veel enne, kui Maarja pilk suures hämaras ruumis kõigega harjudagi jõuab, kõlab koridoris uksekell. Tüdruku süda hakkab rinnus üha kõvemini peksma, kuid sellele vaatamata sammub ta kiiresti koridori, kuna käsk tulijale viivitamatult uks avada oli talle ju selgesõnaliselt antud.
Tundub, et lift jäi pärast Cathreeni lahkumist alla, sest loetud sekundite pärast kõlabki ergas topeltkõll juba hoone viimasel korrusel. Kahemõttelist õhtumeiki kandev ning saleda kehaga noor neiu, kelle figuuri napid laenatud riided eriti esile toovad, avab viivitamatult korteri välisukse.
Liftist astub välja pikemat kasvu, roheliste silmade ja heleda umbes kulmudeni ulatuva tukaga Casual-pintsakus noormees.
„Jou,“ tervitab ta ust avama tulnud tüdrukut playboy-häälega, justkui oma koju saabudes. „Üksi oled vä?“
„Jah. Cathreen läks ööseks tööle, keegi olevat haigeks jäänud ja tema pidi asendama,“ jääb Maarja tõmmu neiu poolt lausutud valet ette kandes ise täiesti ausaks.
„S***a see eit sul laupäeva öösel kedagi asendama läks!“ teatab noormees irooniliselt vastu. „Selle pässi r****a pidevast imemisest on tal vist kopp juba niivõrd ette saanud, et ta käib nüüd linna peal noori m***e rahuldamas.“
Noormehe kõnepruuk muutub kiiresti labaseks, kuid ta pohhuistliku oleku juures tundub selline keelekasutus üsna tavaline. „Mingi uus oled siin vä?“ pärib ta edasi.
„Jah, homme lähen esimest päeva tööle,“ on Maarja jätkuvalt siiras.
Noormees hakkab laginal naerma. „Ja mis täna siis saab? Hakkan sinu ees p***u t****a vä?“
Maarja jääb sõnatuks.
„Okei, okei, nali! Ma ei tulnudki sind täna siia p****a tegelt,“ muutub noormees ühtäkki kuidagi asjalikuks. „Lähme sisse. Mul on sulle lihtsalt k*******e asemel üks väike diil hoopis välja pakkuda.“
Toomase kombel, musti terava otsaga kingi jalast võtmata, astub mees otse elutuppa, kõnnib esmalt täispuidust baarikapi juurde ning haarab sealt ümmarguse Rémy Martin Louis XIII konjakipudeli.
„Istu palun,“ teatab ta seejärel käega tühjale diivaninurgale viibates ja valab, ise seistes, endale klaasi täis. „Ah jaa, oleksin äärepealt unustanud. Mina olen Martin.“
Ennast sõbralikult tutvustanud ja diivanil istet võtnud, suunab noormees pilgu taas tüdrukule.
„Maarja,“ lausub neiu oma nime, langetades justkui seda häbenedes pisut pead, ning asetab istudes käed kiiresti põlvedele, tundes end nendes nappides riietes ja niiviisi meigitult selle heleda valguse käes silmnähtavalt kohmetult.
„Okei, kaunitar, mis ma siin ikka enam pikemalt keerutan. Räägime parem kohe asjadest nii, nagu nad tegelikult on,“ võtab noormees klaasist esimese lonksu ja jätkab. „Kui sa vaid ise teaksid, millise k**e sisse tegelikult sattunud oled, siis vaevalt sa siin praegu nii rahulikult telekat vaataksid!“ teatab noormees ühtäkki, ise samal ajal aina teraselt seda üleslöödud tüdrukut silmitsedes ning jätkab taas: „Siin Toomase käpa all oled sa tegelikult suletud ringis. Senikaua, kuni oma jalgu iga uksest sisseastuja ees korralikult harki ajad, on, jah, kõik okei. Saad siin elada, mõni tonn nädalas taskuraha jne. Olen sinusuguseid Tomi apartementides aastaid kargamas käinud.“
Noormees teeb tahtlikult väikese mõttepausi ning jätkab seejärel: „Mõne aja pärast aga saab sul endal nendest mühakatest, kes päevast päeva sinust üle trambivad, lihtsalt siiber. Tahad aina rohkem raha endale saada, sest ainus ori oled ju tegelikult sina. Kuna pappi pole kellelgi piisavalt palju, siis tekivad sul seejärel ütlemised vanemate tšikkidega, sest arusaadavalt peavad nemad ju vähem k***i tegema, aga raha saavad otse loomulikult rohkem. See kirjutamata reegel, et vanemate ja kogenenumate sõna peale jääb, kehtib ka siin. Ja kui sa mingil põhjusel neile vastu peaksid hakkama, lendad siit üsna kähku juba hüljatud prostina otse tänavale, kuid seal sa teatavasti üksi hakkama ei saa. S*****l juhul tuled mõne aja pärast taas onu Toomase ust kraapima. Siis aga kehtivad sulle juba hoopis teised reeglid, mida sa vaevalt kuulda soovid.“
Nõnda lõpetab Martin ühe tõesti sündinud tüüpsituatsiooni kirjeldamise. Järgneb pikk vaikus. Miski oleks äsjaöeldu otsekui salvestanud ning nüüd mängivad neiu sisekõrvad Martini lauseid talle aina uuesti ette. Lausa tülgastusega vaatab Maarja nüüd neid jõukust peegeldavaid räpase korteri seinu, soovides siit kohe praegu tagasi oma väikese kodualevi kolletuva tapeediga kaetud mõneruutmeetrisesse nurka, et aukuvajunud madratsiga voodis katkematult selle otsas lebavasse hallituse järgi haisvasse patja nutta.
Alles siis, kui läikivad pisarad on neiu silmavalgetelt pisut tagasi tõmbunud, julgeb ta uuesti kõrvalistujale otsa vaadata.
„Kas sa teistmoodi tahad raha teenida?“ lausub noormehe hääl viimaks midagi, mida Maarja ehk kõige vähem oodata oskas.
Loomulikult sooviks ta vastata ning viskuda selle peaaegu võhivõõra noore mehe ette lausa põlvili tänust, et viimane seda üldse küsis. Kiire rahasüst on ainus, mis ta hetkel päästaks.
„Muidugi tahan,“ sosistabki õrn hääl talle vastu.
„Pakun sulle märksa paremat diili,“ jätkab noormees.
„Mis mõttes?“ on Maarja valmis ükskõik milleks, et ainult sellest kohutavast korterist pääseda.
„Täiesti tavaline keiss: istud lennukisse, sõidad punktist A punkti B, sulle tullakse lennujaama vastu, annad kauba üle ning oledki taas vaba ja võid tagasi lennata. Tasu on kakskümmend viis tuhat per kord,“ seab Martin viimases lauses öeldud rahanumbrile erilise rõhu.
„Ja nii lihtne see ongi? Ot-ot-ot, mis kauba?“ muutub Maarjagi, kes vaid paar korda elus on oma silmaga lennukit näinud, üha uudishimulikumaks.
„Ainus asi, mille reisile kaasa võtad, on käekott. See ongi ühtlasi kaup, mis sul üle anda tuleb. Pealtnäha tavalisse kotti on aga korralikult peidetud paarkümmend grammi kokat.“
„Mida?“ ei saanud neiu päris täpselt aru.
„Kokaiini, god deem!“
Tüdruku nägu tõmbub taas kahvatuks ning nüüd hakkavad lausa judinad üle terve ta noore keha jooksma. Noormees märkab neiu kohkumist ning teatab kiiresti lohutavalt: „Ära põe! Kraam on hoolikalt kaetud ning pipraga korduvalt üle puistatud. Isegi rasedate narkokoerte nina ei hakka pulbri lõhnast kinni. Sa ei ole esimene ega viimane, kes nii kraami veab. Narko liigub päevast päeva üle piiride. Vaid murdosa sellest saadakse kätte ning sedagi tänu vedajate enda lollusele. Vahele jääda on praktiliselt võimatu.“
Nii lõpetab Martin enda kiirkõne, mille toon, tõsi küll, vahepeal samuti on pingestunud.
„Kakskümmend viis tuhat, ma pole nii suurt rahahunnikut korraga käeski hoidnud, selle omamisest rääkimata,“ hakkavad suured kupüürid Maarja silme ees hõljuma, kuid vaatamata välja käidud ahvatlusele suudab noor neiu siiski kaine mõistuse säilitada. Järk-järgult võtavad tüdruku peas selle veerandsajatuhandelise rahahunniku kõrval, mida pealtnäha lihtlabase lennureisi eest vaevatasuks lubatakse, üha selgemaid piirjooni hoopis koletud tagajärjed, mis vahele jäämisel ees ootavad.
Rahatähtede asemel mõtleb Maarja nüüd hoopis käeraudadele, millega ta haprad käed selja taha tõmmatakse, ning muretu preemiaraha kulutamise asemel joonistub neiu silme ette hoopis ränk elu trellitatud seinapraosuuruste akende taga, kust tal ehk kõik järgmised noored eluaastad veeta tuleks. „Kas mind pannakse üksikkongi või pean teiste samasuguste sookaaslastest pättidega tillukest kongi jagama?“ küsib ta endamisi, kelleltki vastust lootmata. Teisel juhul on osade saatusekaaslaste näol kindlasti tegemist paadunud röövlite ja mõrvaritega, kelle maailmapilti need paksud seinad vaevalt paremaks muutnud on, jõuab tüdruk enesele lühikese ajaga osaliselt juba vastatagi.
„Kui sa ei taha minuga diili teha, siis vaid ütle. Läheme sõbralikult laiali ja ma pakun seda kellelegi teisele,“ katkestab Martini ähvardavaks muutunud hääl Maarja mõttelennu, mis käesolevaks hetkeks on üsna õudusttekitavasse faasi jõudnud.
See viimane ei kõlanud aga enam kui tühipaljas ettepanek või niisama välja käidud soovitus. Nüüd seati tüdruk juba fakti ette, kus tal välkkiirelt tuleb kolmest halvast kaks kõige hullemat valida ning ühega neist lihtsalt leppida.
Esiteks – jääda siia ja olla madrats igale sisseastuvale mehele, kuid neid kohutavaid olendeid, kes Toomase jõledaid kortereid külastavad, üleüldse nii võib nimetada.
Teiseks – minna tagasi väiksesse kodualevisse ning seal lihtsalt näljasurmaga leppida. Kitsarinnalistele maakatele valmistaks see uudis kindlasti vaid piiritut rõõmu. Jumal tänatud, ometi leidub keegi, kes nendest veel väetim ja viletsam on!
Kolmandaks – võtta siiski selle alatu playboy räpane pakkumine vastu ning jääda lihtsalt lootma, et need narkokoerad, kellest Martin nii värvikalt kõneles, ei hakka uimastilastiga üle piiri jalutamise peale haukuma.
Mõtlemisaeg on otsas. Neiu kõrval istuva noormehe halastamatu pilk lausa puurib ähvardavalt tema süütutesse silmadesse, kui Maarja inetuks võõbatud, kuid samas väga kaunilt kaarduvatelt ahvatlevatelt huultelt kõlab see saatuslik otsus:

Millise otsuse Maarja langetas saad teada juba raamatust